Kus on, sinna tuleb juurde...

Mis ei ole praegusel hetkel minu jaoks üldse tore :( Nimelt ootas mind töölt koju jõudes üsna ebameeldiv üllatus - koridorikass Ramses oli ilmselt rääkinud oma sõbrale, et meie juures saab öömaja ja toidupalukese...
Eile nägin hetkeks üht mustavalgekirjut kassi auto eest jooksmas ja arvasin, et koridorikass. Kui aga juba koridoris olin, siis selgus, et meie hoolealune see lihtsalt ei saanud olla, kuna too oli juba korteri ukse taga ootamas.Sinnapaika see jäi ja rohkem ma oma pead ei murdnud...
Suur oli aga minu üllatus täna koju jõudes, kui ootajaid oli õhtul meie maja ukse ees juba kaks.

Uus sõber oli esialgu natuke arglik ja putkas läbi sügava lume eemale. Kui nägi aga, et teisega midagi ei juhtu, siis hakkas valju häälega mulle oma kurba kassisaatust kurtma. Söötsin mõlemal kassil kõhu täis ja lootsin, et uustulnuk ehk soovib siis ära minna. Aga võta näpust - selle asemel, et avaldada soovi tagasi õue saada, hakkas kassike mind hoopis peaga puksima, valjult nurru lööma ja kui ta juurde maha kükitasin, siis ronis lausa sülle.
Ei ole päris kindel, aga arvatavasti on tegemist poissrahvast kassikesega. Oli väga näljane, aga mitte nii hullult räämas ja kärnane, kui Ramses kass. Selgroog oli ka tuntav, aga lausa luu ja nahk nagu ka ei olnud.
Nii kurb, kui see ka ei ole, olin sunnitud kiisu siiski õue tagasi saatma. Vaatan, mis homne päev toob. Ehk on kiisul siiski kuskil siin ümbruses kodu ja kõik saab korda. Teistsuguse stsenaariumi peale ei julge mõeldagi :(

Jõulusoovid...

Täna õhtul saab siis nädalake täis, kui Piiga meile jõudis.
Eile õhtul arvas perenaine, et aeg on hakata kassikest harjutama sellega, et inimene soovib teda aeg-ajalt ka puudutada. Lihtsam mõelda, kui teha... Perenaine otsustas traumade vältimiseks kiisu sülle ubida koos pesas oleva vooderdusega. Kiisu hirm tõusis mitmekordseks - seda oli kuulda hingamisest, mis muutus vilisevaks ja häälekaks, aga perenaise soov jäi peale ja süles koos kogu vooderdusega kassike siis oli. Kõrvad olid tihedalt vastu pead surutud, silmad suured nagu tõllarattad ja hingamine kähe ja vilisev, iga perenaise liigutuse peale kiisu võpatas. Aga ühe näpuga pea pealt silitamisega saime kahe peale hakkama :D

Täna on jälle päev... Ja homme... Ja ees on veel palju päevi... Aga kannatust meil ju jagub ja aega on ka. Steriliseerima ei saa me enne, kui vähemalt kuu on möödas ja seni jätkame sotsialiseerimisharjutustega.

Rahuliku Jõuluootust kõikidesse kodudesse ja et uks ikka nõrgema ees lahti läheks ja INIMENE, see suur ja tugev, jaksaks märgata ja ei peaks paljuks abistada neid, kes ise abi paluda ei oska!

Soovivad hoiukodu omad kiisud Pesukaru, Simi, Cismilla (koduselt Tuusti), Riti ning hoiukiisud Trixibelle ja Piiga. Ka koridorikass Ramses ja Perenaine ühinevad heade Jõulusoovidega. Perenaisel on küll ka eraldi veel üks soov: Nii hoiukiisud kui koridorikass Ramses tahaksid väga päris oma kodu ja päris oma inimest, kelle sülle pugeda ning kellele oma kõvemad nurrulaulud laulda. 

Trixibellist, Ramsesest ja Piigast.

Nüüd siis lähemalt sellest, mis hoiukodus peale Saarepiigade uudise üle mõtlemist saama hakkas...

Ega väga muud olnudki, kui hoiukodu perenaine helistas kiisude leidjale ja päris aru, kui hull lugu siis ikkagi tegelikult on ja kas on kindel, et kiisud magama pannakse, kui keegi neid loetud päevade jooksul ei võta. Kuna leidja sõnul olla olnud olukord suhteliselt kriitiline ja lipi-lapiline kiisu oli piltidel perenaisele kuidagi eriti kripeldama jäänud, siis tingimus, et kiisu saab kaasa ka puuri, sai otsustavaks ja kassike sai koju toodud.

Selline, suurte ja hirmunud silmadega, luid koos hoidmas vist ainult nahk, ta meil siis nüüd on. Praegu on kiisu arake ja sõprust inimesega veel ei ole. Esimesed päevad puges kassike selle pesa kohusetäitja-kasti taha ja kössitas siis peidus. Öö varjus ajas oma liivakastiasju ja käis söömas. Tänaseks on Piiga pugenud kasti ja enam ei vajuta end maadligi, kui temaga rääkima minna. Söömas on ta täna ka päeval käinud, ainult ikka siis, kui inimest silmapiiril ei ole. Katse kiisule kätt lähedale panna lõppes käpasähmakaga ja nii me esialgu piirdume kõneteraapia ja päevas mitmekordse puuri puhastamisega. Nädalapäevad veel ja kätte jõuab Jõuluaeg ning perenaine saab mõned päevad järjestikku igal päeval kodus olla ja aega kiisuteraapiaga tegeleda on siis rohkem... Loodame parimat. Tervisega tundub kiisul praegu suhteliselt hästi olevat. Esmased rohud kõik saadud ja kiip kah küljes. Kosume natuke, siis on aeg steriliseerimiseks-vaktsineerimiseks. Kuuldusi kiisu väidetavast tiinusest ei saa praegusel hetkel tõeks kinnitada ega ka ümber lükata. Eks aeg näitab...

Jõulu teisel pühal saab aasta, kui meile jõudis Trixibelle, kellest tänaseks on superilus ja igati inimsõbralik kiisu saanud. Tõsi küll - võõraid ta siiski veidi pelgab ja väikesed lapsed on talutavad, kui nad teda näppida ei taha. Muidugi igaks-juhuks on neid targem kiisu meelest eemalt vaadata :). Siin siis mõned pildid iludusest, kes on täiesti koduvalmis ja on rõõmuga nõus inimesele sülle tulema, kui tal lubatakse seda ISE teha. Kuna Trixil on väga pikk karv, siis see vajab järjepidevat kammimist. Kurgu alla, kuhu kiisu ise ei ulata tualetti tegema, kipuvad muidu pusad tekkima.

Ja siis on külmade saabumisega platsis ka meie sõber Ramses-kass, kes endiselt elab meie ukse taga koridoris kastis. Õnneks on majaelanikud suhteliselt suure taluvusega perenaise "kassihulluse" suhtes ja külmaga ei ole keegi vabahinge koridorist õue ajanud.

Tore oleks, kui kellelgi oleks päris omale sellist vahvat musta-valgekirjut poissi vaja. Eelduseks vist küll see, et poiss saaks omatahtsi kassiasju ajamas käia :D

Seni rahulik elu sai paigast loksutatud...

Pesukaru ei olnud ammugi märku andnud, et oleks vaja midagi blogisse kirja panna, kuna uudiseid nagu väga ei olnudki. Oma, kodukiisude, elu kulgeb üsna tavapärast rada.
Trixibelle elab ka ikka meie hoole all. Ta on meil nüüd täiesti terveks ravitud, rohutatud, steriliseeritud ja kiibitud ja päris koduvalmis. On ju huvilisigi olnud, aga kuna pere on kiisuga nii palju vaeva näinud, siis valitakse kiisutahtjate hulgast seda õiget väga hoolikalt ja nii on paarile kiisusoovijale kahjuks ka ära öelda tulnud.
Huvilisi on olnud erinevaid, aga... Ühed tahtjad loobusid soovist, kui kuulsid, et kassike saab kindlasti enne ära andmist steriliseeritud. Teine pere soovis kassikest lapsele mängu(asjaks) kaaslaseks, aga Trixibelle ei ole selline kiisu, kes laseks ennast vastavalt inimese soovile väga väntsutada. Tõsi, ta armastab ennast inimese vastu hõõrutada ja tunneb rõõmu, kui saab ISE sülle pugeda. Veel meeldib Trixibellele jutustada ja hääl on kiisul tema väikese kasvuga võrreldes suur :D Kiisu suure ja koheva kasuka all on peidus väike kehake ja suur hingeke, mis väga ootavad, et tuleks ükskord üks päris oma inimene või pere, kus kiisule antakse aega harjumiseks ning võimalust siis sülle pugeda, kui kassike seda soovib. Ja uskuge mind, ta soovib seda väga-väga. Hoiukodu perenaisel lihtsalt ei ole sageli kiisu süles hoidmiseks piisavalt aega ja võimalust, kuigi iga päev üks väikene süleseanss toimub. Kiisule aga meeldiks koos oma inimesega hoopis pikemalt diivanil mõnuleda.

Aga Pesukaru uudistesse sundis pakilt-palavalt kirjutama hoopis mõned päevad tagasi saabunud selline lugu...
http://airatammemae.blogspot.com/2012/12/paastke-saarepiigad.html

See lugu hakkas kuidagi eriliselt kummitama ja hoiukodu perenaine luges seda ikka kordi ja kordi ja lõpuks mõtles nii... Kuna Trixibelle on terve ja sotsialiseeritud ja igati koduvalmis, siis äkki annaks ühele neist kiisudest võimaluse...

Hoiukodu, või veel parem päriskodu, otsib Ramses-poisu

See kiisu on meie perele tuttav juba mõned aastad. Oleme siiani olnud harjunud, et kiisu mõnikord on maja juures, aga siis ei ole teda tükk aega jälle üldse näha. Või siis olen näinud tööle-koju sõites teda kuskil omi kassiasju ajamas isegi meist 2-3 kilomeetrit kaugemate majade juures. Kui aga kass jälle oma käikudega meie juurde on jõudnud, siis on tema jaoks maja koridoris alati söögikauss ootamas ja kapis on ikka krõbinaid ka õuekiisu jaoks.
Nüüd aga on tekkinud selline lugu, et mingil moel on kiisu viga saanud. Selja peal on suured armid kriimudest, mis ei veritse ega õnneks ka mädane, aga keegi on kassikest kõvasti rappinud. Samuti on mingi probleem tagumise vasaku käpaga. Kassi liikumine ei ole takistatud ja esialgsel vaatamisel ei saanud arugi, et mingi viga võiks olla. Kiisut paitades aga tundsin suurt mügarikku käe all ja täna hoolikamalt kassi jälgides oli näha, et pisut ta seda käppa ka hoiab.
Kass on saanud meie poolt omale nimeks Ramses ja ilmselt ta saab aru, et meie teda just selle nimega kutsume, sest ta reageerib kenasti :D Kiisu on hästi sõbralik ja tahab väga paitamist. Samas on vist keegi kiisu usaldust kuritarvitanud, sest ettevaatamatu liigutuse peale võib kass rünnata ja teha seda kõiki kassi relvi kasutades. Just eile juhtus, et kiisu silitamist lõpetades liigutasin äkki ettevaatamatult jalga ja kass ründas nii, et ka läbi pükste oli säär kriibitud-hammustatud. Kohe-kohe aga tuli kassike jälle pai nuruma. Varem ei ole Ramses-poisu meile kunagi tuppa tahtnud, nüüd aga trügib vägisi jalge vahelt esikusse ja ei heiduta teda ka see, et vastu on võtmas mitmehäälne hoiatusjorin. Paraku ei saa me teda oma tuppa lubada, sest ei taha teda oma kassidega kokku lasta. Teises toas aga on hoiu-Trixibelle, kes on alles steriliseerimata. Ja paljugi mis võib juhtuda, kui kaks tegusat elujõus kassikest kokku saavad ja looduse hääl hüüdma hakkab.

Nii ongi hoiukodul palve. Kui vähegi on kellelgi võimalik Ramsesele hoiukodu pakkuda (päriskodu oleks muidugi veel parem), siis me käiks kiisuga arstil ja tooks tema sellesse toredasse kodusse, kes leiaks võimalust kiisut tubaseks harjutada. Seni peab Ramses-kass leppima tekiga keldris ja söögikausiga meie pere ukse taga. Õnneks on meie trepikoja inimesed harjunud, et korjan hädalised kassid kokku ja püüan neid aidata. Selline koridorielanik on siin küll tõtt öelda esimest korda ja ma ei ole päris kindel, millal sellest pahandus võib tulla :(.

Trixibellest ja natuke Smillast ka

Kiisuke Trixibelle on üle saanud kõikidest oma ihuhädadest ja on üks armas väike kassike. Haige käpp on ainult halb mälestus ja väike kondine keha samuti. Oi, kui ehmunud oli hoiukodu, kui kiisu hakkas mõned päevad peale tohtri juures käiku paisuma :( Kartsime, et lähevad tõeks loomatohtri pillatud sõnad - eks kiisu vanus selgub siis, kui hakkab jooksuaeg... või hoopis hakkab poegima... Aga ei ole meil olnud seni õnneks ei üht ega teist. Väike kiisu oli otsast otsani usse täis :((((( Ussikuur tegi aga oma töö ja kiisu sai õige kehakuju tagasi.

Nüüd, kui hoiukodul hakkab mingi ettekujutus kiisukese iseloomust tekkima, julgeme väita, et inimesega lähedastes suhetes ei ole vist Trixibelle kunagi olnud. Kiisu on ujedakene ja häbelik. Kui mu oma kassid vaatavad mulle otsa, kui nendega suhtlen (nad on selles suhtes nagu inimesed), siis Trixi püüab iga hinna eest oma silmi peita. Pai on mõnus ja võtab nurru lahti, aga püsti seisev inimene ei tundu kiisule sugugi turvaline. Süles on kiisuke ka hea meelega ja sõtkub ja puksib peaga, aga ainult siis, kui inimene istub. Jaanuari lõpus käisid hoiukodus lapselapsed külas ja need tegelased olid nii hirmsad, et ehmatasid kiisul kõhu lahti. Läks õige mitu aega, et kiisu julges jälle tugitooli alt välja tulla.

Nüüd oleme teinud mõne päevaga suuri edusamme ja kiisu on natuke isegi mänguasjadega mängima õnnestunud meelitada. Lemmiktegevus on siiski hoiukodu perenaise süles peaga puksida, sõtkuda, nurru lüüa ja pai nuruda. Pole vahet, kas Peremees või Perenaine, see kiisut ei heiduta - peaasi, et inimene istuks või vähemalt kükitaks, siis ei ole ta nii suur ja hirmus :D Võõraid kiisu endiselt pelgab, aga sellest murest loodame ka üle saada.

Aga nüüd Smillast, kellest sai hoiukodu päris oma kiisu :D

Nii, nagu ikka heal lapsel, nii on meie Cismillal ka mitu nime. Üks nimi, mis kiisule hoiukodus hästi ruttu külge jäi, oli Kerberossa :D Selle koera järgi siis, kes allmaailma väravat valvas ja Kerberose nime kandis. Hoiukodu perenaine ei saanud päris kaua teha ühtki sammu nii, et Cismilla jala kõrval või lausa jalgade ees ja vahel ei oleks jooksnud (ega see praegugi alati ei õnnestu). Ikka oli vaja end just sinna sättida, kus perenaiselgi toimetus teha. Hoiukodu oma kassidega oli nii, et uustulnuk pani end lihtsalt maksma. Kui enne oli Cismilla arglik, siis peale perenaise juurde kolimist oli kiisu nii väge täis, et pani kodu omad kassid "joont mööda käima". Kes kartis ja põgenes, sai sugeda :( Perenaisel tekkis juba mure ja Peremees ütles selge sõnaga, et nii see elu jätkuda ei saa... Aga Perenaine ikka lootis... Ja esimene, kellega suhted laabuma hakkasid, oli Pesukaru. Pesukaru lihtsalt on nii hea poiss, et tema ei viitsi kellegagi kakelda ja Cismillal ei olnud jälle põhjust ründamiseks, kui Karupoeg eest ära ei jooksnud. Sipsuga läks kauem aega, aga Perenaisel oli õigus - vaja oli kanatust, kannatust ja kannatust ja rääkimist, rääkimist ja veel kord rääkimist. Mitte üks vägi ei saa hoiukodu perenaisele selgeks tehtud, et tema kassid ei saa aru, millest jutt käib :D

Piltdel on näha, kuidas Cismilla on end seadnud valvama, mis kodus toimub. Enamasti on see ikka selline koht, kus Perenaise igal liigutusel saab silma peal hoida. Praegugi kolis suurest toast toolilt siia minu lähedusse arvutituppa, palju ebamugavamale tugitooli seljatoele ja nii kui ennast liigutan, nii on kiisul silm praokil - mis toimub? kus lähed?
Täie veendumusega saan nüüd öelda, et Cismilla on iseloomukas kass. Oma soovidest annab ta märku vaikse kurrutamise või näuga ja mõnikord jutustab niisamagi. Magamiseks on parim koht muidugi perenaise voodis jalgade peal. Ja veel - üks peretütardest, kes ei jaga väga kassivaimustust, möönis et Cismilla on kõige ilusam kass üldse, kes selles kodus kunagi olnud :D

Trixibelle

01. jaanuar 2012

Vana aasta viimane päev tõi kiisule nime. Pliidi ees toimetades ja kiisu kaebamist tühja kõhu üle kuulates (ja kõht on kiisul vist küll kogu aeg tühi :D ) ütles Perenaine äkki: Kiisu, Sa oled üks Triksibell! Kust see nimi tuli, ei tea. Äkki oli lihtsalt olemas. Enne otsustamist tegi Perenaine kiired uuringud, mida keegi sellise nime kohta öelda oskab - ei osanud keegi suurt midagi. Googeldades tuli välja, et selline nimi on mingil hetkel kuulunud omapäraste tüdrukunimede loetelusse. Niisiis - Trixibelle :D

Kiisuke on leitud Märjamaa vallast, Paekülast, kus ta tuli inimestele vist viimases hädas oma muret kurtma. Kust kiisu tuli ja kuidas meieni jõudis, see on teadmata. Majarahvas ei teadnud sellise välimusega kiisust midagi ja nii otsustasime räpase, kondise ja tugevasti lonkava kassike enda juurde võtta ning püüda teda aidata. Leiupäev oli esimene Jõulupüha.
Peale pühade lõppu oli esimene käik tohtri manu, kes pakkus, et kiisutüdruk on kuni aastane, aga kuna väga kõhn, siis täpset vanust suht raske määrata. Käpakese lonkamist ja paistetust põhjustas tohtri sõnul millalgi saadud puremishaav, mis välisel vaatlusel endast märku ei andnud, tohtri tehtud nõelatorke järel aga palju paksu ja haisvat mäda välja ajas. Kiisukese käpale sai tehtud lõige, mille kaudu mäda välja lasti ja haav puhastati. Lisaks sai kiisu pikatoimelise antibiootikumisüsti ja kõik vajalikud esmased satika- ja ussitõrjed. Käpahaava tuli koduski veel paar päeva mädast tühjaks pigistada ja puhastada, kuid tänaseks on käpakesega kõik korras :)

Tundub, et kõht on Trixil kogu aeg tühi. Kaeblikult näugudes istub ta oma söögikausi kõrval ja kui sinna midagi pannakse, kugistab ta selle hetkega...Ning jätkab kurtmist, nagu ei oleks kausis üldse midagi olnud.
Kui kiisuke oli haigem, lasi ta endaga alandlikult toimetada - ju puudus vastupanuks jaks. Nüüd, tervise paranedes, hoiab kiisu pigem distantsi. Lausa eest ära ei jookse, aga ise ka ligi ei tule. Praegu tegeleme kasuka korrastamisega ja see on Trixil tõesti uhke. Nii pika karvaga kassi mul ei olegi veel kunagi olnud. Suurema osa pusasid oleme kraasi ja kääride abiga likvideerinud, kui nüüd pesus ka ära käia saame, siis peaks kiisu ilu alles õieti nähtavaks saama. Samuti tegeleme kiisu sotsialiseerimisega, sest tundub, et kiisu usk inimestesse on kõvasti kannatada saanud :(

Kuna hoiukodus on kiisude norm jälle täis, siis otsib Trixibelle häid inimesi, kes sooviksid sõbraks endale väikest, habrast ja õrna kiisuneiut :D


06.jaanuar

Välise vaatluse põhjal võin kinnitada, et Trixi on oma kurnatusest ja lonkavast käpast paranenud, küll aga on hädaldavast kassikesest saanud "Inimpelglik Jänku". Kui enne oli kiisu inimese tulles kohe toidukausi kõrval kaebamas, et talle üldse süüa ei anta, siis nüüd eelistab kassike pugeda tugitooli alla ja sealt piiluda, mis toimub. Krõbinakaussi ei olegi hetkega tühjaks söödud ja kui selgub, et tulija on seesama inimene, kellega seostub sõna "söök", siis võib ju hädaga mõned paid ka vastu võtta :)
Inimene on aga kindlalt otsustanud, et kiisu usk inimestesse peab kas taastuma või siis tulema ja nii nabib see Inimene (hoiukodu Perenaine) kiisukese igal võimalikul juhul sülle ja püüab kiisule selgitada, kui tore on paitatud ja sügatud saada.
Kasukas on Trixil naljakas, pea pealt on karv selline siledamapoolne nagu tavaliselt ikka, seljas on aga hästi kahune kasukas, mis tahab pidevat hooldust, muidu on pusad kiired tulema. Kõhu alt, esikäppade vahelt ei olegi me veel kõiki pusasid kätte saanud. Kraas ei meeldi kiisule sugugi ja kui Inimene sellega tuleb, siis on parem tugitooli alla peitu pugeda. Nii siis käib väike kavaldamine - Inimene peidab kraasi ja kui kiisu on avastanud, et paitamine on päris mõnus, siis proovib natuke jälle vähehaaval kiisu kasukat korrastada.
Nädalavahetusel ootavad meid ees ussirohu- ja vanniprotseduurid, seejärel teeme pilti ka ja näitame oma ilusat tüdrukut.
Ahjaa - saba on Trixil kuidagi muust kompositsioonist väljas. Koheva kasuka juures on saba peenike ja tundub nagu kelleltki teiselt laenatud :)