Sunday, December 15, 2013

Kuidas käituda "kassi lunastamisel"?

Nii küsiti täna minult, kui Rapla kassipoegadest viimane, Sultan, koduteed alustas.

No mis ma oskan kosta... Sellel konkreetsel juhul palusin teha ülekande Kassiabi arvelduskontole annetuse näol, sest hädalisi on küll ja veel ning lisaks tohtrite arvete maksmisele tahavad need kiisud ju süüa ja ka puhast liivakasti. Need kaks asja - toit ja liiv - on ka väga teretulnud peresse, kuhu inimene kassile järele läheb või siis kassiabilisele, kes teile kassi koju toob. Alati tasub arvestada, et hoiuinimesel on nende "annetuste" üle hea meel. Kui tal ka just endal ei satu parajasti hoiukassi (kasse) olema, siis on ikka kiisusid , kellele toit ja liiv ära kuluvad.

Siia igaks juhuks ka Kassiabi konto number:
Kassiabi MTÜ
a/a 221030561288, Swedbank
Reg nr: 80231564
IBAN: EE902200221030561288
(Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia), SWIFT – HABA EE 2X

Kui olete leidnud kiisu, keda siinlugeja soovib sihtotstarbeliselt toetada, siis saab alati selgitusse lisada, millisele kiisule ja milleks on toetus mõeldud.

Samuti saab Kassiabi tegevust toetada ostes "kiisupoest" kaupa. Tore on Kassiabi kalender, mida sobib ka sõpradele kinkida:
 http://www.kassiabi.ee/index.php?1021122710528687

Nüüd aga siis selline lugu, et kodu on leidnud kõik Raplast leitud kiisupojad. Hoiukodule jagus neid vaid napiks kaheks nädalaks. Aga rõõm on selle üle suur. Esimesena läks oma uude koju Lõuna-Eestisse heledam punane kiisupoiss hoiukodu nimega Ibrahim, eile viisin tema uude koju imeilusa ja õrnakese kiisutüdruku Hatitše ja täna läks oma uude koju Tartusse Sultan. Kõik kiisud on ilusad, tublid, terved ja tugevad (seda kinnitas ka tohter, kelle juures konsultatsioonil käisime). Nende sotsialiseerimine on põhiline töö, millega peredel tegeleda tuleb. Aga hoiukodus sai algus tehtud ja isegi Sultan, kes kõige rohkem iseloomu näitas, lõi hoiukodu perenaise põues laia nurru lahti ja taipas, et paitamine ja kurgu alt sügamine on ühed toredad tegevused.

Nüüd on hoiukodus jälle Piiga üksi. Loodame, et leidub inimene, kes just sellist tagasihoidlikku ja väikesekasvulist nurrukassi soovib.

Pikad paid teile uude kodudesse ja jõulurahu kõikide kiisuvõtjate südameisse!

Ja siia pilt Pesukarust, kelle järgi blogi oma nime sai ja tänu kellele algas minu side Kassiabiga.

Monday, December 9, 2013

Punastel poistel kodutee jalge all...

Täna läks uude koju punane hoiulaps, kiisupoiss Ibrahim. Temast ei jõudnudki personaalset pilti teha.

Praeguse seisuga sõidab ka teine hoiupoiss - Sultan Suleiman - pühapäeval uude koju, Tartusse.

See kiisupoiss üllatas mind täna laia nurruga, kui kõht täis sai. Mina, va rumal inimene, muidugi arvasin, et nurr on mulle mõeldud ja läksin südamerahuga kiisut sülle ubima. Täiskasvanud inimene ja kasse ennegi näinud, aga nurr uinutas valvsuse. Palgaks...

Nurr oli tegelikult mõeldud hoopis Piigale, kes minuga koos oli end sättinud puuri kõrvale kiisupoegi vaatama ja minu sehkendamist jälgima. Kiisu andis selgelt märku - söögi ajal silitasid, aga sülle võtmine ei ole veel päevakorras. Sellest ma muidugi ei heitu ja katsun kiisukest ikka. Nüüd lihtsalt kinda või tekiga, kui ei ole söögiaeg.

Pisike pikakarvaline Hatitše ootab ka soovijat. Kui vennad oma uutesse kodudesse lähevad, hakkab ju kiisupreilil lihtsalt igav. Praegu on mänguhiirega küll tore mängida. Hatitšet saab silida söömise ajal vabalt, sülle saab ka võtta, tema ei ole nii pretensioonikas kui vennake, aga aega inimesega harjumiseks vajab veel temagi. Mõlemale väiksele kiisule meeldib vaadata, kui Piiga oma paiseanssi võtab. Teeme seda nüüd kiisupoegade puuri kõrval.


Potilkäimisega kiisudel probleemi ei ole, küll aga on veenõu alatihti ümber ja pisikesed käpakesed tatsuvad puuripõhja rokaseks. Aga nii nagu inimlastel, koguneb ka kiisulastel teadmisi ja oskusi ajaga.



Monday, December 2, 2013

Pesukaru pajatab...

Blogis on olnud juttu ainult kassidest, aga tegelikult on hoiukodus veel palju teisigi karvaseid ja soomuselisi. Kui mahti saab, eks siis pajata neist rohkem, aga praegu vajab hädasti tuvastamist üks vee-elukas. Kui keegi oskab öelda, mis kalaga on tegu, siis oleksime väga tänulikud :D


Sunday, December 1, 2013

Hoiukoju saabusid uued asukad.

Täna jõudsid hoiukoju kolm kassipoega Raplast. Üks tore pere märkas, et nende puuriida külge riputatud hobuste saiakott liigub... Kotist ilmus välja üks kollane peake... Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on kassipojaga, et neid kassikesi ei ole sugugi üks vaid koguni kolm ja et neil on ka ema. Kassikesed end kätte ei andnud ja nii algas operatsioon kassipoegade püüdmine. Kaks esimest kassipoega õnnestus iseehitatud püüdmisagregaadiga suhteliselt hõlpsasti kinni püüda ja kuna pere teadis, et endal neil kasside hoidmiseks on vaid napid päevad, siis asuti hoiukodu otsima. Läbi Kassiabi läks see ka õnneks ja selleks ajaks, kui kiisud kokkulepitud hoiukoju pidid jõudma, oli ka kolmas pojuke kätte saadud.
Siin nad siis on:
Kaks punast poissi, üks veidi heledam, teine tumedam ja ilusa tabby mustriga. Ning võrratu, ülipika karvaga kiisutüdruk. Kõik kõhisevad veel natuke, aga tüdrukut ja heledat poissi saab täiesti probleemivabalt sülle võtta ja silida. Tabby-poiss on vähe iseloomukam ja tema otsustas näidata, et tegemist on siiski kassiga ning demonstreeris oma küünekesi. Kiisupojad on saanud oma esimese ussirohu ning palja silmaga vaadatuna tunduvad puhtad ja parasiidivabad. Eks näis, kuidas meil edasi minema hakkab. Praegu harjuvad kiisud oma uue asupaigaga.

Piigal oli vaja kontrollida, kes ja miks tema valdustesse toodi :D



Piigal oli fotosessioon :)





Nagu piltidelt näha, on Piiga juba üsna paimaias loomake. Üle kõige meeldib talle, kui inimene istub ja võtab teda sülle ja siis silitab, silitab, silitab.... Täispikkuses, seisev inimene on ikka veel natuke kõhedust tekitav ja igaks juhuks on targem sellisest eemale hoida (see ei käi nüüd küll hoiukodu perenaise kohta). Piigal on väga pehme ja ilus täpiline kasukas, kummalgi küljel on sümmeetriline laiguke.
Uude koju minekuks on Piiga põhimõtteliselt valmis, uus kodu peab vaid arvestama, et uus koht ja inimesed vajavad kiisul harjumiseks aega. Kes aga otsustab Piiga endale seltsiliseks võtta, saab pailembese, jutule omas keeles vastava ja süles olemist armastava nurrulooma :)

Thursday, July 18, 2013

Piigal on stress...

Hoiukodus on siiani olnud elu vaikselt oma rada kulgemas. Nüüd aga on kohale saabunud stress. Ja lausa kahekordne stress.

Stress on siis Piigal. Kõigepealt hakkas Piigal novembrikuust siiani oldud aja jooksul esimest korda jooksuaeg. Tohtrid on uurinud kiisut siit ja sealtpoolt. Kahtlustati koguni, et äkki on kass juba varasemalt steriliseeritud... Aga opiarmi ei leitud ja ultraheli ei näidanud samuti mingitki põhjust, miks jooksuaega ei ole tulnud. Nüüd aga on see käes ja nii nagu kassidel ikka, suure häälega. Ühest küljest on see ju tüütu, aga teisest küljest on hoiukodu perenaisel hea meel - kiisul toimib kõik nii nagu loodus ette näinud on ja selles küsimuses haigusnähte ei ole. Nüüd ei ole muud, kui ootame, et ka mädakuu saaks mööda ja siis tohtri manu. Ei ole vaja siia ilma lisaks kiisupoegi ja ei ole ka Piigale vaja seda mõttetut jooksuajaga kaasnevat vaeva, kui on teada, et beebisid nagunii tulema ei saa. Aga hoikodu perenaisel tekkis teooria, mis tõenäoliselt on ka varem juba kinnitust leidnud - räägitakse ju, et naistel/tütarlastel muutub alakaalulisena ja stressis olles kuutsükkel ebakorrapäraseks või kaob hoopis. Küllap on see ka loomadel nii.

Teine põhjus stressamiseks on ikka jälle Piigal. Seni oli toas turvaline puur, mida kiisu küll eriti ei kasutanud. Vaid sööginõu ja vesi olid puuris, magamas käis kass tugitoolis või narivoodis. Aga ikkagi oli hea ja tugev tunne. Nüüd arvas perenaine aga, et Piigal on aeg harjuda ka eluga ilma turvalise puurita. Seda enam, et kiisu näitas täielisi kodunemise märke ja suvehooajaks oli vaja kassipuuri asemel üles seada väikesele kahejalgsele "puur". Kuna kaks puuri lihtsalt ei olnud võimalik kuidagi ära mahutada, siis otsustati kassipuur kokku panna. Piigal aga tekkis sellest olukorrast stress, millest annab taaskord märku kähisev/vilisev hingamine ja taas kord pelgupaikade otsimine. Aga kuna perenaine on otsustanud, et Piiga peab harjuma koduse eluga, siis laseme tal esialgu uue olukorraga harjuda ning siis alustame taas kord harjutamist sellega, et kodus olevaid inimesi ei ole vaja peljata. Kuigi katsuda Piiga end praegusel hetkel ei taha hästi lasta ka kodu perenaisel, räägib ta meelsasti oma kassikeeles vastu, kui temaga suhelda.

Küll me need stressid juba seljatame :D

Hoiukodu perenaisel on ka kerge stress... Trixibellele on olnud mitu soovijat, aga viimasel hetkel on nad kõik oma kiisusoovist loobunud. Nii on Trixibelle endiselt kodu ootel. Täiesti valmis uude koju minema ja inimesega õrnutsema kui vaid harjumiseks veidi aega antakse.


Friday, April 12, 2013

Hoiukodus praegu rahulik

Eelmisest sissekandest on nüüd mõni aeg möödas.
Trixibelle ootab endiselt kodu. Mõnikord ma mõtlen, et inimesed on ikka kummalised olevused... Mõni neist tahab hirmsasti kassi lemmikloomaks... Valib siis meeldiva looma välja ja saab pea kokkuleppele ka, aga siis mingil põhjusel jääb loom uuele omanikule üle andmata. Mõnikord on see kõhutunne, mis ei luba üht või teist looma mõnesse peresse anda. Nii on olnud ka Trixibellega. Ma annan kiisu hea meelega uude koju, aga enne ma soovin täpselt teada, milline on uue kodu nägemus kiisu edaspidiseks eluks. Triksu soovist loobumise põhjuseks pere poolt on olnud korra ka see, et kass on steriliseeritud. Halooooooo, inimesed..... Neid soovimatuid kiisubeebisid on niigi liiga palju!

Piigal ei ole astmat :D Käisime vahepeal veel paaril korral tohtrite manu. Kiisul aeti kõht paljaks ja tehti ultraheli - paistab, et kõik sujub. Umbes uuel nädalal võtame veel korra visiidi tohtrite juurde ette ja kui kõik tunnistatakse korras olevaks, siis saab ka Piiga steriliseeritud. Kõik vaktsiinid, ussirohud ja kiip on kiisul juba tükk aega tagasi tehtud.
Piiga on tohtrite sõnul umbes viie aastane, aga ta on nii tillukest kasvu, et hoiukodus on kogu aeg tunne, et tegemist on kassipojaga. Juba ammu ei ole meil ühtki nii väikest kasvu täiskasvanud kassi olnud.

Paraku on praegu meil fotoaparaadiga pahasti ja uusi pilte ei ole saanud teha. Panen aga siiski ühe iluvõtte :D


Mõistke - mõistke, kes see on :D :D :D
Kes arvasid, et tegemist on Smillaga, kes oli kord hoiukodu hoiukass, aga nüüd on perenaise kodu-kaisukass, siis need arvasid õigesti. Kiisu reageerib nüüd juba täie tõsidusega nimele Tuusti ja on kõige suurem sõber Pesukaruga, kellest siia samuti (kui blogile nime andjast) ühe pildi panen.

Pesukaru ja Simi on oma lemmikpesaks tunnistanud perenaise vana kohvri, mis peale kümneid lennureise enam sihtotstarbelist kasutust ei saanud osutada :)

Sunday, February 24, 2013

Piigal kahtlustatakse astmat :(

Eks ju öeldakse, et rõõm ja kurbus käivad käsikäes. Nii meilgi.
Oli rõõm, et Piiga on kenasti kodunenud, tublisti juurde võtnud ja kiisubeebisid ei tulnudki. Läksime siis tohtri manu, et ära teha veel vajalikud vaktsiinid ja kiisu steriliseerimiseks üle vaadata.
Olin ju isegi kodus kuulnud, et ärritusolukorras muutub Piiga hingamine kähisevaks, aga rahunedes taastub jälle normaalseks. Arstidele aga ei meeldinud kiisu hingamine sugugi. Saime tabletid ja süstid ja nii ma nüüd oma realiseerimata loomatohtriks saamise soovi igapäevaselt harjutada saan. Siis veel ei meeldinud tohtritele, et kiisu nii ümar on, aga sellele ei tulnud seekord ühtki mõistlikku seletust. Kiisu ju nüüd meil olnud üle kahe kuu juba ja ainult tubane. Beebisid ei ole olnud ega loodusseadusi silmas pidades ei saa ka tulemas olla. Keerasid arstid kiisukest üht ja teistpidi, kül katsus üks ja teine, oletasid isegi korraks, et äkki on kiisu varem juba steriliseeritud... Aga samas lükkasid selle oletuse kohe ka ümber.
Nüüd ei ole muud, kui poolteist nädalat ravi ja siis läheme taas kuulama, mida tohtrid edasi otsustavad.

Aga Piiga iseenesest on väikest kasvu, veel natuke arglik, aga selgelt sõbralik ja paimaias kassike. Kasukas on valge ja hallikirju, hall osa tähniline. Karv hästi siidjas. Sülle võtmine käib ikka veel Perenaise initsiatiivil, aga pai võtab kassike küll juba kenasti vastu ja nühib end vastu jalgu. Ka nurrulaulu oleme kuulda saanud, kuigi veel ettevaatlikult praegu.


Sunday, January 6, 2013

Head uut...

Räägitakse, et draakoni aasta läheb ja mao aasta tuleb. Olgu sellega nüüd kuidas on, aga kõikidele kassidele ja nende inimestele on ikka iga aasta KASSI-aasta :D . Aga head uut aastat siis... olgu see must vesimadu nime poolest, kõikidele ikkagi tegusat ja rõõmurohket KASSI-AASTAT!

Vahepeal on olnud jõulud ja vahetunud aastanumber. Meie pere kasside ümber on olnud nädalapäevad tavatut sagimist. Tore, et perenaisel on olnud mahti suisa päevasel ajal kiisudele pai teha ja juttu rääkida, aga lisaks on olnud nädal täis ka tormlevaid koolieelikuid ja kiuksuvat beebit ning läbi on käinud ka harvanähtavaid suuri inimesi. Igal juhul on see suur sagimine nüüd möödas ja kodukassid hingavad kergendatult - jälle on perenaise suur voodi terve päeva vaba ja diivanile võib end kah just siis kerra tõmmata, kui isu tuleb, kartmata et keegi veel oma peput sinna mahutada tahab :D

Hoiukiisudele on see aeg mõjunud hästi. Trixibelle on nagu kodukiisu muiste - suure nurrulaulu ja tohutu paivajadusega. Järsemaid ja ootamatuid liigutusi ikka pelgab ja kui keegi korteri uksest sisse tuleb, siis piilub esialgu diivani tagant. Aga ettevaatus pidi teadagi tarkuse ema olema. Üks probleemike on meil küll ka - Triksule ei meeldi üldsegi kõhu alt kammimine ja pikakarvalisel iluloomal on nüüd kõhu all üksjagu pusakaid. Aga kammiga leppimist me muudkui harjutame.

Piiga on meil ikka pigem arglik loomake. Puuris tuleb ta küll juba ka pesast välja sööma ja liivakastis käima siis, kui inimene vaikselt kuskil istub. Kui inimesed liiguvad, eelistab kiisu kuskil varjus olla. Paiseansid käivad meil ka. See näeb siis välja nii, et perenaine paneb kätte paksust nahast kindad (kiisu küüned ja hambad on vääääääga teravad - proovitud), ubib kiisu sülle, hakkab vähehaaval pea piirkonnast silitama ja sügama.



Veidi aja pärast võib kindad ära võtta ja juba paljaste kätega silida ja kõrva tagant sügada. Pika pai tegemisega tuleb ettevaatlik olla, sest üle terve selja sabani paitamine kiisule ei meeldi. Esimese väikese nurrugi oleme silimisega välja meelitanud, aga kodukiisuks muutumiseni on käia veel pikk tee.
Kuna kiisu oma kõhtu sugugi katsuda ei luba, siis midagi kindlat ei julge väita, aga väga-väga suure tõenäosusega peame me ikkagi arvestama mõne aja pärast kiisubeebidega :S