Vahepeal on olnud jõulud ja vahetunud aastanumber. Meie pere kasside ümber on olnud nädalapäevad tavatut sagimist. Tore, et perenaisel on olnud mahti suisa päevasel ajal kiisudele pai teha ja juttu rääkida, aga lisaks on olnud nädal täis ka tormlevaid koolieelikuid ja kiuksuvat beebit ning läbi on käinud ka harvanähtavaid suuri inimesi. Igal juhul on see suur sagimine nüüd möödas ja kodukassid hingavad kergendatult - jälle on perenaise suur voodi terve päeva vaba ja diivanile võib end kah just siis kerra tõmmata, kui isu tuleb, kartmata et keegi veel oma peput sinna mahutada tahab :D
Hoiukiisudele on see aeg mõjunud hästi. Trixibelle on nagu kodukiisu muiste - suure nurrulaulu ja tohutu paivajadusega. Järsemaid ja ootamatuid liigutusi ikka pelgab ja kui keegi korteri uksest sisse tuleb, siis piilub esialgu diivani tagant. Aga ettevaatus pidi teadagi tarkuse ema olema. Üks probleemike on meil küll ka - Triksule ei meeldi üldsegi kõhu alt kammimine ja pikakarvalisel iluloomal on nüüd kõhu all üksjagu pusakaid. Aga kammiga leppimist me muudkui harjutame.
Piiga on meil ikka pigem arglik loomake. Puuris tuleb ta küll juba ka pesast välja sööma ja liivakastis käima siis, kui inimene vaikselt kuskil istub. Kui inimesed liiguvad, eelistab kiisu kuskil varjus olla. Paiseansid käivad meil ka. See näeb siis välja nii, et perenaine paneb kätte paksust nahast kindad (kiisu küüned ja hambad on vääääääga teravad - proovitud), ubib kiisu sülle, hakkab vähehaaval pea piirkonnast silitama ja sügama.
Veidi aja pärast võib kindad ära võtta ja juba paljaste kätega silida ja kõrva tagant sügada. Pika pai tegemisega tuleb ettevaatlik olla, sest üle terve selja sabani paitamine kiisule ei meeldi. Esimese väikese nurrugi oleme silimisega välja meelitanud, aga kodukiisuks muutumiseni on käia veel pikk tee.
Kuna kiisu oma kõhtu sugugi katsuda ei luba, siis midagi kindlat ei julge väita, aga väga-väga suure tõenäosusega peame me ikkagi arvestama mõne aja pärast kiisubeebidega :S
Headele inimestele tulevad ainult head aastad. Seega on Perenaisel selle aastaga kõik juba korraldatud:) Kui mõni soov veel täitmist vajab, siis palun Soovihaldjalt teie kõikide soovide täitumist! Piigale rahulikku meelt ja usku inimestesse! Piiga kamraadil, Tibul nimelt, ei olnud aastavahetus hea. See trallitamine ja paugutamine viis Tibu tagasi päris algusesse. Hirm on suur ja ei lähe kuidagi üle. Kiisu, kes juba mängis ja lasi rõõmuga pai teha on nüüd paraku tagasi tänavakassi staatuses ehk siis istub hirmunult diivani taga, sisiseb ja kõige hullemad on tema silmad: täiesti metsikud ja tühjad. Kontakt inimesega on null. Nagu äravahetatud kass on mul kodus. Kõik juhtus ühe päevaga 31.12. Ilutulestiku paugud ja valgussähvatused tekitasid Tibus täieliku paanika. Kuna ta on peaaegu kurt (reageerib ainult väga valju heli peale), siis võis see ikka õõvastav kogemus olla küll. Nüüd on nädal möödas ja leebe vabakasvatusega ei ole me sel korral kusagile jõudnud. Võtsin täna kätte, püüdsin ta kinni ja tegin sundpai seansi. Algus oli kohutav. Ajasin sisisevat ja mööda seinu ronivat kassi taga, sain ta riiulist lõpuks kätte. Rätiku sees rahunes umbes viie minutiga ja lasi ilusti pai teha. Seejärel nurrus mul süles pea tund aega ilma, et ma oleksin teda kuidagi kinni hoidnud. Pai sai teha igat moodi ja sügada ka. Siiski tuli sisin tagasi, kui lõpuks ennast liigutama hakkasin ja ta sülest enda kõrvale tõstsin. Ühel hetkel taipas, et keegi ei hoiagi enam kinni ja kadus nagu välk diivani taha peitu. Nüüd ta istub seal ja ei huvitu isegi toidukrubilatest. No ja sisises minu peale, kui käe liiga lähedale panin. Oh, algus oli Tibuga nii paljulubav, aga seda hullem on nüüd totaalne tagasilangus. Mitte keegi kassiinimestest ei ole sellist tagasilangust kogenud ja see teeb mind murelikuks. Kuidas ma tahaks, et keegi ütleks: see on täiesti normaalne! Hakka aga jälle otsast peale ja x aja möödudes saab kõik korda! No aga otsast peale ma muidugi hakkan, sest mis muud üle jääb. Kui oskad mulle kuidagi nõu anda, olen tänulik! Nii Tibu kui ka tema emme Saarepiiga on mõlemad kopsakad ja võiks arvata, et tiined. Saarepiigal ei näidanud ultraheli küll mingit tiinust. Saarepiigal, ehk siis Piiga teisel kamraadil läheb hästi. Tema lubas ennast aastavahetuse paiku juba kenasti sülle võtta. Tibu on ennast kuu ajaga lihtsalt ümmarguseks söönud. No ei tea. Ehk ikka Piiga ei ole tiine, kuigi mulle tundus ta väga kopsakas juba novembris. Kõik saab korda, eks?
ReplyDeleteAitäh, Aira, heade sõnade eest! Minul on kasside taltsutamisega väga väikesed kogemused, aga soovitan Sul soojalt lugeda Kassilausuja blogi. Mina olen paljud oma teadmised just sealt kildhaaval kokku kogunud. Ja mis seal salata, mitmel korral ka peatäie nutnud inimeste hoolimatuse ja oskamatuse pärast.
ReplyDeleteAga kindel on see, et aeg ja kannatlikkus ja hea sõna on meie liitlased :)