Täna läks uude koju punane hoiulaps, kiisupoiss Ibrahim. Temast ei jõudnudki personaalset pilti teha.
Praeguse seisuga sõidab ka teine hoiupoiss - Sultan Suleiman - pühapäeval uude koju, Tartusse.
See kiisupoiss üllatas mind täna laia nurruga, kui kõht täis sai. Mina, va rumal inimene, muidugi arvasin, et nurr on mulle mõeldud ja läksin südamerahuga kiisut sülle ubima. Täiskasvanud inimene ja kasse ennegi näinud, aga nurr uinutas valvsuse. Palgaks...
Nurr oli tegelikult mõeldud hoopis Piigale, kes minuga koos oli end sättinud puuri kõrvale kiisupoegi vaatama ja minu sehkendamist jälgima. Kiisu andis selgelt märku - söögi ajal silitasid, aga sülle võtmine ei ole veel päevakorras. Sellest ma muidugi ei heitu ja katsun kiisukest ikka. Nüüd lihtsalt kinda või tekiga, kui ei ole söögiaeg.
Pisike pikakarvaline Hatitše ootab ka soovijat. Kui vennad oma uutesse kodudesse lähevad, hakkab ju kiisupreilil lihtsalt igav. Praegu on mänguhiirega küll tore mängida. Hatitšet saab silida söömise ajal vabalt, sülle saab ka võtta, tema ei ole nii pretensioonikas kui vennake, aga aega inimesega harjumiseks vajab veel temagi. Mõlemale väiksele kiisule meeldib vaadata, kui Piiga oma paiseanssi võtab. Teeme seda nüüd kiisupoegade puuri kõrval.
Potilkäimisega kiisudel probleemi ei ole, küll aga on veenõu alatihti ümber ja pisikesed käpakesed tatsuvad puuripõhja rokaseks. Aga nii nagu inimlastel, koguneb ka kiisulastel teadmisi ja oskusi ajaga.
Kas hoiukodude kassid elavad ainult puurides? Vaatan juba mitut kohta, et puuris...Kui mina kunagi Kassiabist kassi võtsin,pissis ta alati puuri õudusest täis,kui sinna minema pidi.
ReplyDelete