Pesukaru ei olnud ammugi märku andnud, et oleks vaja midagi blogisse kirja panna, kuna uudiseid nagu väga ei olnudki. Oma, kodukiisude, elu kulgeb üsna tavapärast rada.
Trixibelle elab ka ikka meie hoole all. Ta on meil nüüd täiesti terveks ravitud, rohutatud, steriliseeritud ja kiibitud ja päris koduvalmis. On ju huvilisigi olnud, aga kuna pere on kiisuga nii palju vaeva näinud, siis valitakse kiisutahtjate hulgast seda õiget väga hoolikalt ja nii on paarile kiisusoovijale kahjuks ka ära öelda tulnud.
Huvilisi on olnud erinevaid, aga... Ühed tahtjad loobusid soovist, kui kuulsid, et kassike saab kindlasti enne ära andmist steriliseeritud. Teine pere soovis kassikest lapsele mängu(asjaks) kaaslaseks, aga Trixibelle ei ole selline kiisu, kes laseks ennast vastavalt inimese soovile väga väntsutada. Tõsi, ta armastab ennast inimese vastu hõõrutada ja tunneb rõõmu, kui saab ISE sülle pugeda. Veel meeldib Trixibellele jutustada ja hääl on kiisul tema väikese kasvuga võrreldes suur :D Kiisu suure ja koheva kasuka all on peidus väike kehake ja suur hingeke, mis väga ootavad, et tuleks ükskord üks päris oma inimene või pere, kus kiisule antakse aega harjumiseks ning võimalust siis sülle pugeda, kui kassike seda soovib. Ja uskuge mind, ta soovib seda väga-väga. Hoiukodu perenaisel lihtsalt ei ole sageli kiisu süles hoidmiseks piisavalt aega ja võimalust, kuigi iga päev üks väikene süleseanss toimub. Kiisule aga meeldiks koos oma inimesega hoopis pikemalt diivanil mõnuleda.
Aga Pesukaru uudistesse sundis pakilt-palavalt kirjutama hoopis mõned päevad tagasi saabunud selline lugu...
http://airatammemae.blogspot.com/2012/12/paastke-saarepiigad.html
See lugu hakkas kuidagi eriliselt kummitama ja hoiukodu perenaine luges seda ikka kordi ja kordi ja lõpuks mõtles nii... Kuna Trixibelle on terve ja sotsialiseeritud ja igati koduvalmis, siis äkki annaks ühele neist kiisudest võimaluse...
No comments:
Post a Comment