Nüüd siis lähemalt sellest, mis hoiukodus peale Saarepiigade uudise üle mõtlemist saama hakkas...
Ega väga muud olnudki, kui hoiukodu perenaine helistas kiisude leidjale ja päris aru, kui hull lugu siis ikkagi tegelikult on ja kas on kindel, et kiisud magama pannakse, kui keegi neid loetud päevade jooksul ei võta. Kuna leidja sõnul olla olnud olukord suhteliselt kriitiline ja lipi-lapiline kiisu oli piltidel perenaisele kuidagi eriti kripeldama jäänud, siis tingimus, et kiisu saab kaasa ka puuri, sai otsustavaks ja kassike sai koju toodud.
Selline, suurte ja hirmunud silmadega, luid koos hoidmas vist ainult nahk, ta meil siis nüüd on. Praegu on kiisu arake ja sõprust inimesega veel ei ole. Esimesed päevad puges kassike selle pesa kohusetäitja-kasti taha ja kössitas siis peidus. Öö varjus ajas oma liivakastiasju ja käis söömas. Tänaseks on Piiga pugenud kasti ja enam ei vajuta end maadligi, kui temaga rääkima minna. Söömas on ta täna ka päeval käinud, ainult ikka siis, kui inimest silmapiiril ei ole. Katse kiisule kätt lähedale panna lõppes käpasähmakaga ja nii me esialgu piirdume kõneteraapia ja päevas mitmekordse puuri puhastamisega. Nädalapäevad veel ja kätte jõuab Jõuluaeg ning perenaine saab mõned päevad järjestikku igal päeval kodus olla ja aega kiisuteraapiaga tegeleda on siis rohkem... Loodame parimat. Tervisega tundub kiisul praegu suhteliselt hästi olevat. Esmased rohud kõik saadud ja kiip kah küljes. Kosume natuke, siis on aeg steriliseerimiseks-vaktsineerimiseks. Kuuldusi kiisu väidetavast tiinusest ei saa praegusel hetkel tõeks kinnitada ega ka ümber lükata. Eks aeg näitab...
Jõulu teisel pühal saab aasta, kui meile jõudis Trixibelle, kellest tänaseks on superilus ja igati inimsõbralik kiisu saanud. Tõsi küll - võõraid ta siiski veidi pelgab ja väikesed lapsed on talutavad, kui nad teda näppida ei taha. Muidugi igaks-juhuks on neid targem kiisu meelest eemalt vaadata :). Siin siis mõned pildid iludusest, kes on täiesti koduvalmis ja on rõõmuga nõus inimesele sülle tulema, kui tal lubatakse seda ISE teha. Kuna Trixil on väga pikk karv, siis see vajab järjepidevat kammimist. Kurgu alla, kuhu kiisu ise ei ulata tualetti tegema, kipuvad muidu pusad tekkima.
Ja siis on külmade saabumisega platsis ka meie sõber Ramses-kass, kes endiselt elab meie ukse taga koridoris kastis. Õnneks on majaelanikud suhteliselt suure taluvusega perenaise "kassihulluse" suhtes ja külmaga ei ole keegi vabahinge koridorist õue ajanud.
Tore oleks, kui kellelgi oleks päris omale sellist vahvat musta-valgekirjut poissi vaja. Eelduseks vist küll see, et poiss saaks omatahtsi kassiasju ajamas käia :D
No comments:
Post a Comment