Kus on, sinna tuleb juurde...

Mis ei ole praegusel hetkel minu jaoks üldse tore :( Nimelt ootas mind töölt koju jõudes üsna ebameeldiv üllatus - koridorikass Ramses oli ilmselt rääkinud oma sõbrale, et meie juures saab öömaja ja toidupalukese...
Eile nägin hetkeks üht mustavalgekirjut kassi auto eest jooksmas ja arvasin, et koridorikass. Kui aga juba koridoris olin, siis selgus, et meie hoolealune see lihtsalt ei saanud olla, kuna too oli juba korteri ukse taga ootamas.Sinnapaika see jäi ja rohkem ma oma pead ei murdnud...
Suur oli aga minu üllatus täna koju jõudes, kui ootajaid oli õhtul meie maja ukse ees juba kaks.

Uus sõber oli esialgu natuke arglik ja putkas läbi sügava lume eemale. Kui nägi aga, et teisega midagi ei juhtu, siis hakkas valju häälega mulle oma kurba kassisaatust kurtma. Söötsin mõlemal kassil kõhu täis ja lootsin, et uustulnuk ehk soovib siis ära minna. Aga võta näpust - selle asemel, et avaldada soovi tagasi õue saada, hakkas kassike mind hoopis peaga puksima, valjult nurru lööma ja kui ta juurde maha kükitasin, siis ronis lausa sülle.
Ei ole päris kindel, aga arvatavasti on tegemist poissrahvast kassikesega. Oli väga näljane, aga mitte nii hullult räämas ja kärnane, kui Ramses kass. Selgroog oli ka tuntav, aga lausa luu ja nahk nagu ka ei olnud.
Nii kurb, kui see ka ei ole, olin sunnitud kiisu siiski õue tagasi saatma. Vaatan, mis homne päev toob. Ehk on kiisul siiski kuskil siin ümbruses kodu ja kõik saab korda. Teistsuguse stsenaariumi peale ei julge mõeldagi :(

Jõulusoovid...

Täna õhtul saab siis nädalake täis, kui Piiga meile jõudis.
Eile õhtul arvas perenaine, et aeg on hakata kassikest harjutama sellega, et inimene soovib teda aeg-ajalt ka puudutada. Lihtsam mõelda, kui teha... Perenaine otsustas traumade vältimiseks kiisu sülle ubida koos pesas oleva vooderdusega. Kiisu hirm tõusis mitmekordseks - seda oli kuulda hingamisest, mis muutus vilisevaks ja häälekaks, aga perenaise soov jäi peale ja süles koos kogu vooderdusega kassike siis oli. Kõrvad olid tihedalt vastu pead surutud, silmad suured nagu tõllarattad ja hingamine kähe ja vilisev, iga perenaise liigutuse peale kiisu võpatas. Aga ühe näpuga pea pealt silitamisega saime kahe peale hakkama :D

Täna on jälle päev... Ja homme... Ja ees on veel palju päevi... Aga kannatust meil ju jagub ja aega on ka. Steriliseerima ei saa me enne, kui vähemalt kuu on möödas ja seni jätkame sotsialiseerimisharjutustega.

Rahuliku Jõuluootust kõikidesse kodudesse ja et uks ikka nõrgema ees lahti läheks ja INIMENE, see suur ja tugev, jaksaks märgata ja ei peaks paljuks abistada neid, kes ise abi paluda ei oska!

Soovivad hoiukodu omad kiisud Pesukaru, Simi, Cismilla (koduselt Tuusti), Riti ning hoiukiisud Trixibelle ja Piiga. Ka koridorikass Ramses ja Perenaine ühinevad heade Jõulusoovidega. Perenaisel on küll ka eraldi veel üks soov: Nii hoiukiisud kui koridorikass Ramses tahaksid väga päris oma kodu ja päris oma inimest, kelle sülle pugeda ning kellele oma kõvemad nurrulaulud laulda. 

Trixibellist, Ramsesest ja Piigast.

Nüüd siis lähemalt sellest, mis hoiukodus peale Saarepiigade uudise üle mõtlemist saama hakkas...

Ega väga muud olnudki, kui hoiukodu perenaine helistas kiisude leidjale ja päris aru, kui hull lugu siis ikkagi tegelikult on ja kas on kindel, et kiisud magama pannakse, kui keegi neid loetud päevade jooksul ei võta. Kuna leidja sõnul olla olnud olukord suhteliselt kriitiline ja lipi-lapiline kiisu oli piltidel perenaisele kuidagi eriti kripeldama jäänud, siis tingimus, et kiisu saab kaasa ka puuri, sai otsustavaks ja kassike sai koju toodud.

Selline, suurte ja hirmunud silmadega, luid koos hoidmas vist ainult nahk, ta meil siis nüüd on. Praegu on kiisu arake ja sõprust inimesega veel ei ole. Esimesed päevad puges kassike selle pesa kohusetäitja-kasti taha ja kössitas siis peidus. Öö varjus ajas oma liivakastiasju ja käis söömas. Tänaseks on Piiga pugenud kasti ja enam ei vajuta end maadligi, kui temaga rääkima minna. Söömas on ta täna ka päeval käinud, ainult ikka siis, kui inimest silmapiiril ei ole. Katse kiisule kätt lähedale panna lõppes käpasähmakaga ja nii me esialgu piirdume kõneteraapia ja päevas mitmekordse puuri puhastamisega. Nädalapäevad veel ja kätte jõuab Jõuluaeg ning perenaine saab mõned päevad järjestikku igal päeval kodus olla ja aega kiisuteraapiaga tegeleda on siis rohkem... Loodame parimat. Tervisega tundub kiisul praegu suhteliselt hästi olevat. Esmased rohud kõik saadud ja kiip kah küljes. Kosume natuke, siis on aeg steriliseerimiseks-vaktsineerimiseks. Kuuldusi kiisu väidetavast tiinusest ei saa praegusel hetkel tõeks kinnitada ega ka ümber lükata. Eks aeg näitab...

Jõulu teisel pühal saab aasta, kui meile jõudis Trixibelle, kellest tänaseks on superilus ja igati inimsõbralik kiisu saanud. Tõsi küll - võõraid ta siiski veidi pelgab ja väikesed lapsed on talutavad, kui nad teda näppida ei taha. Muidugi igaks-juhuks on neid targem kiisu meelest eemalt vaadata :). Siin siis mõned pildid iludusest, kes on täiesti koduvalmis ja on rõõmuga nõus inimesele sülle tulema, kui tal lubatakse seda ISE teha. Kuna Trixil on väga pikk karv, siis see vajab järjepidevat kammimist. Kurgu alla, kuhu kiisu ise ei ulata tualetti tegema, kipuvad muidu pusad tekkima.

Ja siis on külmade saabumisega platsis ka meie sõber Ramses-kass, kes endiselt elab meie ukse taga koridoris kastis. Õnneks on majaelanikud suhteliselt suure taluvusega perenaise "kassihulluse" suhtes ja külmaga ei ole keegi vabahinge koridorist õue ajanud.

Tore oleks, kui kellelgi oleks päris omale sellist vahvat musta-valgekirjut poissi vaja. Eelduseks vist küll see, et poiss saaks omatahtsi kassiasju ajamas käia :D

Seni rahulik elu sai paigast loksutatud...

Pesukaru ei olnud ammugi märku andnud, et oleks vaja midagi blogisse kirja panna, kuna uudiseid nagu väga ei olnudki. Oma, kodukiisude, elu kulgeb üsna tavapärast rada.
Trixibelle elab ka ikka meie hoole all. Ta on meil nüüd täiesti terveks ravitud, rohutatud, steriliseeritud ja kiibitud ja päris koduvalmis. On ju huvilisigi olnud, aga kuna pere on kiisuga nii palju vaeva näinud, siis valitakse kiisutahtjate hulgast seda õiget väga hoolikalt ja nii on paarile kiisusoovijale kahjuks ka ära öelda tulnud.
Huvilisi on olnud erinevaid, aga... Ühed tahtjad loobusid soovist, kui kuulsid, et kassike saab kindlasti enne ära andmist steriliseeritud. Teine pere soovis kassikest lapsele mängu(asjaks) kaaslaseks, aga Trixibelle ei ole selline kiisu, kes laseks ennast vastavalt inimese soovile väga väntsutada. Tõsi, ta armastab ennast inimese vastu hõõrutada ja tunneb rõõmu, kui saab ISE sülle pugeda. Veel meeldib Trixibellele jutustada ja hääl on kiisul tema väikese kasvuga võrreldes suur :D Kiisu suure ja koheva kasuka all on peidus väike kehake ja suur hingeke, mis väga ootavad, et tuleks ükskord üks päris oma inimene või pere, kus kiisule antakse aega harjumiseks ning võimalust siis sülle pugeda, kui kassike seda soovib. Ja uskuge mind, ta soovib seda väga-väga. Hoiukodu perenaisel lihtsalt ei ole sageli kiisu süles hoidmiseks piisavalt aega ja võimalust, kuigi iga päev üks väikene süleseanss toimub. Kiisule aga meeldiks koos oma inimesega hoopis pikemalt diivanil mõnuleda.

Aga Pesukaru uudistesse sundis pakilt-palavalt kirjutama hoopis mõned päevad tagasi saabunud selline lugu...
http://airatammemae.blogspot.com/2012/12/paastke-saarepiigad.html

See lugu hakkas kuidagi eriliselt kummitama ja hoiukodu perenaine luges seda ikka kordi ja kordi ja lõpuks mõtles nii... Kuna Trixibelle on terve ja sotsialiseeritud ja igati koduvalmis, siis äkki annaks ühele neist kiisudest võimaluse...