Vahepeal on olnud jõulud ja vahetunud aastanumber. Meie pere kasside ümber on olnud nädalapäevad tavatut sagimist. Tore, et perenaisel on olnud mahti suisa päevasel ajal kiisudele pai teha ja juttu rääkida, aga lisaks on olnud nädal täis ka tormlevaid koolieelikuid ja kiuksuvat beebit ning läbi on käinud ka harvanähtavaid suuri inimesi. Igal juhul on see suur sagimine nüüd möödas ja kodukassid hingavad kergendatult - jälle on perenaise suur voodi terve päeva vaba ja diivanile võib end kah just siis kerra tõmmata, kui isu tuleb, kartmata et keegi veel oma peput sinna mahutada tahab :D
Hoiukiisudele on see aeg mõjunud hästi. Trixibelle on nagu kodukiisu muiste - suure nurrulaulu ja tohutu paivajadusega. Järsemaid ja ootamatuid liigutusi ikka pelgab ja kui keegi korteri uksest sisse tuleb, siis piilub esialgu diivani tagant. Aga ettevaatus pidi teadagi tarkuse ema olema. Üks probleemike on meil küll ka - Triksule ei meeldi üldsegi kõhu alt kammimine ja pikakarvalisel iluloomal on nüüd kõhu all üksjagu pusakaid. Aga kammiga leppimist me muudkui harjutame.
Piiga on meil ikka pigem arglik loomake. Puuris tuleb ta küll juba ka pesast välja sööma ja liivakastis käima siis, kui inimene vaikselt kuskil istub. Kui inimesed liiguvad, eelistab kiisu kuskil varjus olla. Paiseansid käivad meil ka. See näeb siis välja nii, et perenaine paneb kätte paksust nahast kindad (kiisu küüned ja hambad on vääääääga teravad - proovitud), ubib kiisu sülle, hakkab vähehaaval pea piirkonnast silitama ja sügama.
Veidi aja pärast võib kindad ära võtta ja juba paljaste kätega silida ja kõrva tagant sügada. Pika pai tegemisega tuleb ettevaatlik olla, sest üle terve selja sabani paitamine kiisule ei meeldi. Esimese väikese nurrugi oleme silimisega välja meelitanud, aga kodukiisuks muutumiseni on käia veel pikk tee.
Kuna kiisu oma kõhtu sugugi katsuda ei luba, siis midagi kindlat ei julge väita, aga väga-väga suure tõenäosusega peame me ikkagi arvestama mõne aja pärast kiisubeebidega :S
