Hoiukodu, või veel parem päriskodu, otsib Ramses-poisu

See kiisu on meie perele tuttav juba mõned aastad. Oleme siiani olnud harjunud, et kiisu mõnikord on maja juures, aga siis ei ole teda tükk aega jälle üldse näha. Või siis olen näinud tööle-koju sõites teda kuskil omi kassiasju ajamas isegi meist 2-3 kilomeetrit kaugemate majade juures. Kui aga kass jälle oma käikudega meie juurde on jõudnud, siis on tema jaoks maja koridoris alati söögikauss ootamas ja kapis on ikka krõbinaid ka õuekiisu jaoks.
Nüüd aga on tekkinud selline lugu, et mingil moel on kiisu viga saanud. Selja peal on suured armid kriimudest, mis ei veritse ega õnneks ka mädane, aga keegi on kassikest kõvasti rappinud. Samuti on mingi probleem tagumise vasaku käpaga. Kassi liikumine ei ole takistatud ja esialgsel vaatamisel ei saanud arugi, et mingi viga võiks olla. Kiisut paitades aga tundsin suurt mügarikku käe all ja täna hoolikamalt kassi jälgides oli näha, et pisut ta seda käppa ka hoiab.
Kass on saanud meie poolt omale nimeks Ramses ja ilmselt ta saab aru, et meie teda just selle nimega kutsume, sest ta reageerib kenasti :D Kiisu on hästi sõbralik ja tahab väga paitamist. Samas on vist keegi kiisu usaldust kuritarvitanud, sest ettevaatamatu liigutuse peale võib kass rünnata ja teha seda kõiki kassi relvi kasutades. Just eile juhtus, et kiisu silitamist lõpetades liigutasin äkki ettevaatamatult jalga ja kass ründas nii, et ka läbi pükste oli säär kriibitud-hammustatud. Kohe-kohe aga tuli kassike jälle pai nuruma. Varem ei ole Ramses-poisu meile kunagi tuppa tahtnud, nüüd aga trügib vägisi jalge vahelt esikusse ja ei heiduta teda ka see, et vastu on võtmas mitmehäälne hoiatusjorin. Paraku ei saa me teda oma tuppa lubada, sest ei taha teda oma kassidega kokku lasta. Teises toas aga on hoiu-Trixibelle, kes on alles steriliseerimata. Ja paljugi mis võib juhtuda, kui kaks tegusat elujõus kassikest kokku saavad ja looduse hääl hüüdma hakkab.

Nii ongi hoiukodul palve. Kui vähegi on kellelgi võimalik Ramsesele hoiukodu pakkuda (päriskodu oleks muidugi veel parem), siis me käiks kiisuga arstil ja tooks tema sellesse toredasse kodusse, kes leiaks võimalust kiisut tubaseks harjutada. Seni peab Ramses-kass leppima tekiga keldris ja söögikausiga meie pere ukse taga. Õnneks on meie trepikoja inimesed harjunud, et korjan hädalised kassid kokku ja püüan neid aidata. Selline koridorielanik on siin küll tõtt öelda esimest korda ja ma ei ole päris kindel, millal sellest pahandus võib tulla :(.

Trixibellest ja natuke Smillast ka

Kiisuke Trixibelle on üle saanud kõikidest oma ihuhädadest ja on üks armas väike kassike. Haige käpp on ainult halb mälestus ja väike kondine keha samuti. Oi, kui ehmunud oli hoiukodu, kui kiisu hakkas mõned päevad peale tohtri juures käiku paisuma :( Kartsime, et lähevad tõeks loomatohtri pillatud sõnad - eks kiisu vanus selgub siis, kui hakkab jooksuaeg... või hoopis hakkab poegima... Aga ei ole meil olnud seni õnneks ei üht ega teist. Väike kiisu oli otsast otsani usse täis :((((( Ussikuur tegi aga oma töö ja kiisu sai õige kehakuju tagasi.

Nüüd, kui hoiukodul hakkab mingi ettekujutus kiisukese iseloomust tekkima, julgeme väita, et inimesega lähedastes suhetes ei ole vist Trixibelle kunagi olnud. Kiisu on ujedakene ja häbelik. Kui mu oma kassid vaatavad mulle otsa, kui nendega suhtlen (nad on selles suhtes nagu inimesed), siis Trixi püüab iga hinna eest oma silmi peita. Pai on mõnus ja võtab nurru lahti, aga püsti seisev inimene ei tundu kiisule sugugi turvaline. Süles on kiisuke ka hea meelega ja sõtkub ja puksib peaga, aga ainult siis, kui inimene istub. Jaanuari lõpus käisid hoiukodus lapselapsed külas ja need tegelased olid nii hirmsad, et ehmatasid kiisul kõhu lahti. Läks õige mitu aega, et kiisu julges jälle tugitooli alt välja tulla.

Nüüd oleme teinud mõne päevaga suuri edusamme ja kiisu on natuke isegi mänguasjadega mängima õnnestunud meelitada. Lemmiktegevus on siiski hoiukodu perenaise süles peaga puksida, sõtkuda, nurru lüüa ja pai nuruda. Pole vahet, kas Peremees või Perenaine, see kiisut ei heiduta - peaasi, et inimene istuks või vähemalt kükitaks, siis ei ole ta nii suur ja hirmus :D Võõraid kiisu endiselt pelgab, aga sellest murest loodame ka üle saada.

Aga nüüd Smillast, kellest sai hoiukodu päris oma kiisu :D

Nii, nagu ikka heal lapsel, nii on meie Cismillal ka mitu nime. Üks nimi, mis kiisule hoiukodus hästi ruttu külge jäi, oli Kerberossa :D Selle koera järgi siis, kes allmaailma väravat valvas ja Kerberose nime kandis. Hoiukodu perenaine ei saanud päris kaua teha ühtki sammu nii, et Cismilla jala kõrval või lausa jalgade ees ja vahel ei oleks jooksnud (ega see praegugi alati ei õnnestu). Ikka oli vaja end just sinna sättida, kus perenaiselgi toimetus teha. Hoiukodu oma kassidega oli nii, et uustulnuk pani end lihtsalt maksma. Kui enne oli Cismilla arglik, siis peale perenaise juurde kolimist oli kiisu nii väge täis, et pani kodu omad kassid "joont mööda käima". Kes kartis ja põgenes, sai sugeda :( Perenaisel tekkis juba mure ja Peremees ütles selge sõnaga, et nii see elu jätkuda ei saa... Aga Perenaine ikka lootis... Ja esimene, kellega suhted laabuma hakkasid, oli Pesukaru. Pesukaru lihtsalt on nii hea poiss, et tema ei viitsi kellegagi kakelda ja Cismillal ei olnud jälle põhjust ründamiseks, kui Karupoeg eest ära ei jooksnud. Sipsuga läks kauem aega, aga Perenaisel oli õigus - vaja oli kanatust, kannatust ja kannatust ja rääkimist, rääkimist ja veel kord rääkimist. Mitte üks vägi ei saa hoiukodu perenaisele selgeks tehtud, et tema kassid ei saa aru, millest jutt käib :D

Piltdel on näha, kuidas Cismilla on end seadnud valvama, mis kodus toimub. Enamasti on see ikka selline koht, kus Perenaise igal liigutusel saab silma peal hoida. Praegugi kolis suurest toast toolilt siia minu lähedusse arvutituppa, palju ebamugavamale tugitooli seljatoele ja nii kui ennast liigutan, nii on kiisul silm praokil - mis toimub? kus lähed?
Täie veendumusega saan nüüd öelda, et Cismilla on iseloomukas kass. Oma soovidest annab ta märku vaikse kurrutamise või näuga ja mõnikord jutustab niisamagi. Magamiseks on parim koht muidugi perenaise voodis jalgade peal. Ja veel - üks peretütardest, kes ei jaga väga kassivaimustust, möönis et Cismilla on kõige ilusam kass üldse, kes selles kodus kunagi olnud :D