Täna, esimesel septembril võin öelda, et meil hakkab Smillaga tekkima õhkõrn usalduslik side. Kui kiisu peidukoha üles leidsin (olen selle nädalaga juba palju kavalam otsija), tuli Smilla ise mulle mõned sammud vastu ja nühkis vastu kätt. Üks mure on meil ikka ka - Smillake ei söö nii, nagu mulle see meeldiks, s.t. sööb väga vähe. Kui veel nädalapäevad tagasi oleks keegi mulle öelnud, et olen õnnelik kui kassikastist mõnesentimeetrise pulgakese leian, siis oleskin arvanud, et see inimene pilkab mind. Aga praegu just nii ongi. Anname Smillale aega ja loodame, et ta muutub julgemaks ja hakkab ka rohkem sööma.
Nüüd võiks keegi hea inimene leida, et just Kismilla on see, keda tema ellu vaja on. Kismillake tahaks küll ühte päris oma inimest, sest keegi peab ju need nurrud ja limpsud omale saama. Hoiukodu perenaine saab aga kiisukese jaoks näpistada iga päev vaid 2-3 tundi. Ja teiste kiisudega Kismillake oma elamist kuidagi jagada ei tahaks.
22. september
Kismilla on üks tore nurrumaias kassike, kelle söögiisu on tagasi ja kõik on hästi. Või peaaegu hästi...
Kiisu arvab nimelt, et mehed on ühed äärmiselt kahtlased olendid. Vähemalt see, kes hoiukodu perenaisel siin käib, kui puhkepäevad on ja perenaine ise ka kodus. Ega kiisu ju ei tea, et osades peredes peavad mõned inimesed kaugemal tööl käima ja ei saa iga päev koju tulla. Ja nii ei saagi kiisu aru, miks üks selline kahtlane olevus aeg-ajalt meil käima peab. Siis on targem diivani sisse peitu pugeda. No olgu, kui hoiukodu perenaine väga mangub ja tugitooli peal paigal istub, siis võib ju seda kahtlast kahejalgset sülest vaadata, kui see liiga ligi ei tiku :D
Aga olgu selle kahejalgse külalisega kuidas on, perenaisel on hullemaidki asju kodus... Tal on tervelt neli kassi :( Aga isegi üks kass on Kismilla jaoks liig. Perenaine püüdis küll tutvust sobitada, aga selle kohta ütles Kismilla oma konkreetse Kiisu-EI ja nii siis jäigi. Selle viimase seiga pärast on hoiukodu natuke murelik - Kiisu-Kismilla peab päris palju üksi olema, sest perenaisel ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik kahes kodus korraga olla, kuigi need on kõrvuti. Sellepärast mõtleb perenaine sageli selle peale, et kiisul oleks vaja kodu, kus ta saaks ainuke sõber olla ja ei peaks omi valdusi teiste loomadega jagama. Kahejalgsetega on lihtsam hakkama saada.
Aga muidu on meil kõik hästi - kiisu sööb ja nurrutab, tahab natuke süles olla, aga rohkem eelistab inimese läheduses asjatada. Üks natuke naljakas, aga samas ettevaatlikusele hoiatav komme on Kiisu-Smillal ka - kui ta väga õrnuse hoogu satub, siis kipub näksima. Ja hoidku, kui see perenaise nina satub olema, mis ette jääb :D
30.detsember
Juba pikka-pikka aega ei ole meie blogis ühtki sissekannet. Ei olnud väga millestki kirjutada, sest kiisu Smilla oli endiselt väga arg ja ei tahtnud kuidagi vedu võtta hoiukodu perenaise poolt proovitud sõpruseloomise katsete tunnustamisel, kuni...
... üle Vikerkaaresilla läks hoiukodu oma kassike Asja. Ootamatult, eelnevalt ühtki märki andmata. Karjatas ja läinud ta oligi...
Sellest alates hakkas Smilla hoiuperenaisega omalt poolelt kaasa trügima, aga teiste kassidega ikka ei leppinud. Peremehegi oli Smilla selleks ajaks juba omaks võtnud, aga võõraid kartis ikka. Kui korterisse tulid töömehed, vajutas kiisu end vastu maad lapikuks ja istus õhtuni diivani sees peidus. Omadega aga oli täieline lembekass. Peremees ja Perenaine otsustasid siis, et küsivad kiisult, kas Smilla ehk tahaks päriselt nende kassiks hakata, sest kuidagi ei raatsinud kiisut jälle uue kohta ja uute inimestega harjutama hakata, kui oli näha, et see on üks hullult vaevaline protsess. Smillake aga oli vist seda küsimust/otsust oodanud, sest päevapealt kolis ta perenaise poolele ja ei lasknud end sugugi eesolevatest kassidest segada. Pigem võib nüüd öelda, et vanad olijad peavad end uustulnuka järele kohandama, sest papist tüdruk Smilla ei ole :)
Nii on siis hoiukiisu leidnud endale päriskodu ja kõhnast, arast nirudikust on saanud uhke kasukaga eneseteadlik kassike. Magamiseks sobib loomulikult ainult perenaise voodi ja mängimiseks peretütre heegeldatud pallike. Kismilla annab enda tulekust märku vaikse kurrutamisega, nurr on vaikne, seda kuuleb vaid see, kellele parasjagu nurrusessioon mõeldud on. Kui perenaine sätib ennast kuskile istuma, siis kassike seab end nii, et oleks võimalik tegemistel silma peal hoida. Ka nimi on kiisul veidi peenem nüüd - perenaise lapselaps leidis, et Kismilla on suupärasem kui Smilla ja nii see nimi üsna kohe kiisule ka külge jäi. On ka nimemodifikatsioon Sismilla ja kirjapilt tänapäevale vastavalt Cismilla :D
Head vana aasta lõppu kõigile Kassiabilistele ja Kiisudele, kes on kodudes, kodude ootel ja ka neile, kes veel oma võimalust kuskil ootavad!
Meie hoiukodus ei jäänud Cismilla hoiukoht kauaks tühjaks. Juba mõni päev on seal kiisuke, kelle varasemast elusaatusest ei oska midagi rääkida, kuid kes jõudis meieni lõpmata näljasena, pusase- ja mustana, paistes ja nähtavalt kõva valu tegeva käpaga.
See on aga juba uue aasta lugu.
